Cambodia

Valdek siin
Terv. Ikka maailmaime juures. Nagu eile valja toodud Petsi ollede ja templite vordluses oeldud, ei ole me niii kultuurihuvilised (need tiimi asendusliikmed on veel saabumata), et olles nainud Angkor Wat'ti, on maailma jaanud arvatavasti ysna vahe templeid, mis ahhetama panevad. Seega oli tana end raske motiveerida, jalutades Roulous grupi templeid mooda ja tunda end tyhisena. Aga Angkoris seda tunneb.

Pets siin
otsustasime templitega mitte ule pingutada. edasine nende vaatamine oleks eeldanud juba sugavaid ajaloolisi ja arheoloogilisi ning usulisi teadmisi. mitte ule pingutada tahendab et hommikul paar tykki ja siis jarvele.
1000 aastaste templite kohta teatas valdek, et "huvitav mis siin kivihunnikutes vaadata on?
teise ei tostnud mina juba jalgagi. laksin ujuma. ei saa ju lihtsalt olla, kui tegu on templit umritseva selgelt puhta jarvega. ainult randa ei olnud.
laksin siis omal kombel, muistiseid jalge alla pannes, et mudasse mitte vajuda. arautlemata age oli ujuda, kui umberringi on pea antiiksed kaldakindlustused veepiiril. arvan, et see vaatepunkt templitele oli sobiv. lobistasin paris pikalt. budistlik muusika tekitas sellise tunde, et kohe tuleb jaatiseauto.
mingi hetk tekkis valdek fotokaga. tema oli luuranud , et akki saab munga pildile kui see asiselt kumbleb. minu nagemine kaotas tal viimasegi lootuse midagigi erakordsemat naha.
liisu templielamus tipnes jalle tydrukutirtsude kollektsioneerimisega.

ikka on huvitav, et kuidas selles palavuses loppude lopuks ujuma paaseb. koikvoimalikud loigud milles kambodia people ise puhvlina mulistas on meil kvalifitseeritavad kui porilombid.
jarv tundus ainuke voimalus. sinnasoit mooda suvilarajooni, mis tegelikult ei erine meie taolistest. ainult majad on postide otsas ja vagagi tihedalt. joe kallas millel nad asusid oli selgelt ja kindlalt ara jagatud. mida kaugemale teest ja lahemale jarvele seda viletsam tee ja seda lehema (sonast leht) katusega suvilaonn.
orgunnisime ennast mingi paadi peale ja ausalt oelda mina ei nainud mingit jarve kuskil. ainult vosa ja vesi selle vahel.
soitsime siis mooda seda vosa ja praktiliselt igas poosas askeldas kambodia people. kalastamine ja jahtimine. jahtisid nad "mau"-d. pidi olema mingi vesiroti taoline asi.

loomulikult elati seal vee kohal. paar kaigast pusti , sellel porand ja seinad katus, kogu elamine. olid ka telekad.
keset vesivosa seisis uhkes uksinduses mingi betoonjalgadel suht maja valimusega ehitis. ohtul nagime et see oli kohalik peokoht. lihtsalt rahvas aerutab voi poristab kohale ja disko missugune. maja enda juurest ei paistnud samas mitte uhtegi elanikku. seega selline kokkuleppeline koht vist, et mehed siis hakkame pidu pidama. hea larmata, ei sega kellegi und.
umbes tunni jooksul joudsime siis ujuva kulani.ca 6 meetrises vees seisid jalgadel sajad majad. osad betoonist. enamuses pilliroog ja palmilehed. plekkkatused hakkavad ka juba taskukohaseks saama. samas rikuvad kogu kula valimuse.
keset kula oli kuhjatud saar, sellel muidugi tempel.
munk millegi parast tanas, et me tulime.
vaatasime uhes hutis kuidas vee kohal tehakse loket ja suitsutatakse kala. see, et ma ka suitsukala tahtsin pani memme nii ehmatama, et unustas isegi raha kusida. neil on selline arusaam, et valged nende soogile eriti silma ei viska. mul aga tosi taga, sest varsti kell 12 saamas ja olletadi soitis minu jarel paadiga umber templi ning hoidis olut jaakastis.
ma olevat ainuke, kes meist kella jargi elab. muidugi on mul kella vastu huvi ainult 12-ni, sest enne ei ole ikka sunnis olut juua. eriti kui veel arvestada, et isegi siis on eestis alles 7 hommikul.
kulas avastasime, et ujuma ehk siiski saab minna, sest nad kasutavad wc taolisi kaste, mis eeldatavasti kuhugi, mitte meie ujumiskohta, valja puristatakse.
seega vesi peaks puhas olema.

ja isegi sellest kulast tuli veel edasi soita, et jouda siis jarveni meie moistes.
aga jarv oli see juba niigi. koik need poosad olid tegelikult kuni 10 meetrit pikad puud ja sel aastaajal lihtsalt veidi vee sees. ainult tipud v'ljas nagu poosad. siis muidugi lisaks veel ujuvaid poosaid ja kokku oligi selline pilt nagu meie uleujutatud heinamaa.
ja korge katusega paat on muiduygi parim vette hypeteks. kohalikud viskasid katuselt saltot ja kiitsid, et nad on ainult uhe korra omas elus sellisesse kohta ujuma saanud. jumalappi. oma viga.

hakkas ka vihma sadama. vihm muidugi on ikka nali. see on nii soe ja suutu veevalamine, et keegi ei vaevu eriliselt varjugi minna. las ladiseb.
soime sellel ajal kula restoranis. ette kanti koik ujuva kula kulinaarsed saavutused. kogu kula etendas mingit lumesojataolist etendust. suured rahvamassid soitsid erinevate paatidega. naersid lougasid ja loopisid teineteist vett tais kilekottidega. kui just veest valja tostetav mootori tiivik oma mega veesambaga ei suutnud naaberpaadis kaost tekitada.
vaga tore. ise nad nimetasid seda munkade paastu vmt loppemise paevaks.

siiani uks toredamaid elamusi. kultuursete panuste korval

ohtul laksime massaazi.
jalamassaaz on neil jumalik.
lihtsalt moeldes, et mida nad siis ikka suudavad jalaga teha tekivad suisa naljakad motted. aga toepoolest. nad on valmis tegema jalalaba massaazi terve tunni!
selle tulemusena olid jalad puhanud, paistetus kadunud, ise varske ja, mis liisu eriti roomsaks tegi, ka kreemitatud nagu puhakul.
mega.

Kirjutab Pets
teine paev bankokis.
arkasime hulluks minna vara. juba uksteist. kui veel nii kaua magame, siis peab peavalu tablette varuma. plaan tekkis sujuvalt. hiinalinna, pirakas lamav buddha ja kanali matk.
hiinalinn nagu hiinalinn ikka. rahvast kihab igas augus. uhte sellisesse loputusse tunnelisse sukeldusime isegi. enne kaisime kullapoes jahutuses. selline kena omadus neil kullapoodidel, et muuvad nad seal mis muuvad aga konditsioneer tootab. hiina turgude kauba ja maitsekulluseni ei joua meie marketid kull kunagi.
kuna ise kokkama ei kavatsenud hakata siis maitsesime koike mis katte sattus. ei oska hinnata koiki haid,paremaid ja suisa voimatyuid maitseid aga piprakaunad olid kull sellised, et mida vaiksem seda asisem.
puuviljade maratonmaitmisel pidime aarepealt koti huvitavaid vilju ara ostma. no koige ahvatlevam ja tundmatum igatahes. isegi liis sulas. mingil imekombel lasime tuki logata. redis mis redis. kilo redisega oleks paev erilise varvi omandanud.
puuviljaga on nagu on. kohtu tais ei saa. keerasime koige pimedamasse auku kus koige hiinlasem asi valja nagi ja soime nuudleid ja suppe olukorras kus tavaliselt oudusfilme tehakse. aga vaga maitsev oli. ehe ja naturaalne.
maailma suurima lamav budha oli age. uhtepidi on tore, et jumalat nad niisamagi kuhugi riputada ei ole tainud. aga lamav jumal on juba midagi. eriti kui ta on 56 meetrit pikk ja ehitis tema umber on tapselt moodus. uhtlasi tahendab see, et ega seal palju naha ei olnud. nagu oli rahulolev et mitte oelda jumalik. teisest otsast soid sipelgad varbaid. jumalik.
kanalisse.

tore soit megaparamootoriga tai kanuuga. nad elavad toredasti seal kanalis. muljetavaldav, et neid ule ei ujuta. koik oli veepiiril ja .... ei midagi. mingid valatud servad nagu olid ja ei olnud. pooled majad seisid kergelt oeldes kahtlastel vaiadel. naod olid roomsad. moni ujus koos plastikpudelitega, moni kasvatas ja toitis kalu. vesi oli olluslikult labipaistmatu.
ise kustutasin igaveseks koik bankoki kalad oma malust kui neil mingigi kontakt selle vedelikuga vois olla. veest, mis muidu tundus kemikaalina, pistis pea valja mingi godzilla. silmad nagu apelsinid, nina poolt peenem kja teravate hammastega. isiklikult ei ole tanaseni vetteminekut planeerind.
aga...
pika peale tuli nalg. peatasime paadimehe suvalises ette juhtuvas kohvikus. paadimees uritas meie elu paasta aga oli sunnitud meid maha panema kohas kus ta tavaliselt paati kiirendab.
tore kohvik. tai people leidis kohe tydrukutirtsu kes pidavat puhast inglist raakima.
ei tea. kas ta valetab vanematele, et kaib koolis voi mis aga meie vestlus oli piiratud nende paari sonaga mida ta teadis. isegi tellimuse kirjutasime nende menuust otse paberile ja mis te arvate? kirjutasime trykitahtedega nende menuus maha - kala tubtim. tydruk silkas natukese aja parast tagasi, et ei saa tubtim, et see on voimatu aga tubtim oleks okei. nii paar ringi. isegi kui olime tema menuust napuga naidanud, et nae see tubtim siin.
tydruk jai endale kindlaks, et tubtimi ei saa aga tubtimi ehk isegi nagu saaks ja et see on vist see sama tubtim aga mitte see tubtim mis me kirjutasime tubtim. imeline kolade maailm. mulle jai mulje, et selles imelises keeles ei ole fakte. on mingi tabamatu intonatsioon. kala igatahes tuli.
selleks ajaks olid koik juba roomsad ja tegelesid tydruku synnipaevaga. vaatasime tema i-mobailist moodsat tai muusikat ja liis oppis tunniga sheerleaderiks kohalikele pallimangudele.

tydruk vaatas kull talle parast kurvalt otsa, et tantsib liis kyll ok aga ara paris ei ela. ainult sellega... midagi oleks nagu veel vaja. tuli valja, et liisust oli huvitatud uks kindla sissetulekuga kalamees... jne. mina nagin sellel kalamehe ka teist kindlat ametit, sest ka mulle leiti kiirelt abikaasa.
tegelikult oli vaga lobus. tydruk oli nimega am ja oli kergelt oeldes hammingus kui me kategooriliselt kinnitasime, et meie jaoks on ok minna nende hurtsikute vahele ja kodu kondida. tundub, et sellel restoranil puudus igasugune kontakt maaga. ehk siis veest ehk kuidagi sai aga maa pool oli mingi lihtsalt hoov. nii siis laksimegi. kaheks juba kodus ja viiest raudteejaamas.
tundub, et peavalutabletid on siiski liiast.

ja klirjutab juba see kes jalul...

Kirjutab Valdek
Eile kobisime orrelt maha koos kanadega, 5AM raudteejaamas. Yllatuseks polnud saba, piletid kaes 1 minutiga ja maksid ... 48 bt (16eek). Ei ole pilves!
Nyyd saime eelarve uuesti tasakaalu- eile joime 400 Bt (400 eek), tana soidame 16 eeguga 250 km. Selle veini eest oleks saanud 3X edasi tagasi soita ning maks oleks terveks jaanud.
Aga Pets muidugi ei suutnud kuumust kontrolli alla hoida, ostis rongisoidul 6 olut, mis taandati kohe rongisoidu hinnale - 5 rongipiletit.
Pingid olid rongis s****s kovad, aga noukakoolitusega randurid, Juurik ja Pets, leiavad olukorrast valjapaasu, madratsid ohku tais ja alla. Hetkega oli 3 klassi istmest saanud 1 klass. 1 klassis roomsad naod, Liisu vastasistmel 3-s klassis masenduses, sest minu madrats seljakoti pohjas ja kannid aastakymnetega karastunud.
Toidumyyjate korvidest proovisime ara absoluutselt koik.

Tihti laks esimene amps suhu, aga ylejaanud kaasreisijate naerukoori saatel aknast valja.
Tyhise 6 h parast olime Aranyanprathetís, Kambodza piiri lahedal. Tuk-tuki juhid ryndasid jaams ohvreid otsides rongi nagu kaarnad. Alustasime labiraakimisi piirini 6 km labimiseks 33 eegust, tiimitoos onnestus meie sohvrit veenda, et 20 eeku teeb teda onnelikuks.

Pilte pyyame lisada homme.

Siit jatkab Juurik.
Cambodia e-viisa saamine laks ylikergelt, aga tglt poleks seda vaja lainudki- piirikontrollist oleks voinud ka niisama labi kondida.

Nouanne jargmistele (Valdekult). Kui teid piirilt pannakse tasuta bussi peale, et viia taksopeatusesse (sest transpordiamet ei luba taksodel piirl parkida) 1 km kaugusele, siis satute suure toenaosusega 300 m parast turismifirmasse, kes vahendab teile takso poole kallimalt ja laseb omas mahlas praadida, sest taksod olevat hoivatud. Arasoidu venimisega kaasneb oht jouda Siem Reapi pimedas ja nii hilja, et onnetu turist ei lahe oma bukitud voi odavamat oomaja otsima, vaid lepib just sellega, mille ette teda viiakse. Mis ei pruugi siiski just kalleim olla.
Me tegime konkreetse liigutuse telefoni poole, et helistada oma takso valja, veendes neid, et teame - tavaline auto hind on 40 USD. Kohe leiti meile 42 usdi eest vaba takso.

Juurik jatkab: Piirilt Siam Riep'i oli 125 km ja taksoga saime selle teekonnaga hakkama 6 h'ga - tee oli nagu Afganistaanis (kuigi keegi pole meist seal kainud).

Vaidetavalt selle parast, et yks Thai lennufirma (Bangkok Air on maksnud ametnikud kinni, et teed korda ei tehtaks, see mojuks lennupileti bisnesile halvasti.
Maad mooda vottis reis Bangkokist Siem Reapi 14h. Silma hakkas veel see, et peaaegu koik autod olid
kas Kamazid, minibussid voi Toytoa Camryd - nafing els.

Templid on siin muljetavaldavad. Vaatamata sellele, et Valdek on peksnud mind 2 hommikut jarjest enne kella 5 ylesse (ja me oleme siin neli 5'st miljonist turistist, kes templeid iga aasta kylastab), polegi ma teda veel selle eest peksnud. Seega - templid on vaatamist vaart.

Templitega on aga samamoodi nagu ollega- alates 5-6'ndast peab juba hakkama ennast motiveerima.
Minu poolt koik.

Tanan tahelepanu eest ja palju onne Rotikale/ Kypsisele (Raimo Rotberg) synnipaevaks!

Liisu siin:
Emme, appi, saada raha.... Nimelt otsustas noukogu, et minult tuleb kogu mu raha konfiskeerida ennem kui ma selle koik olen roosades aluspykstes tydrukutele laiali jaganud. Pigem ma muidugi arvan et yhiskassasse oli ollerahale vaja vaikest taiendust aga see selleks. Vaiksed lapsed on siin mu kenasti omaks votnud ja jalitavad mind oma vasikasilamdega. Esimese paeva tulemuseks Angkori templites on siis 3 kaevoru ja yks A4 kena lillelise joonistusega, mida kyll autor ise ei osanud allkirjastada tanu kirjaoskamatusele. Poisid kahtlustavad lihtsa matemaatika abil, et reisi loppedes on mul kaed biitseptsini lastelt ostetud vorusi tais, ning lennukis tuleb lisapagasi eest maksma hakata. Kuigi yhe nendest kaevorudest sai ma sellelt armsalt vaikselt tydrukult kingituseks, kelle lillelise meistriteose ma omale soetasin lootuses, et kunagi hakatakse tema lillelisi kritseldusi hoidma Versaille saalides. See kingitus oli yllatuseks meile koigile, arvestades seda kerjamist ja kauba pahemaarimist, mis igal pool ymber toimub.

Aga vahemalt on mul kaevorude ostmisest palju abi olnud, iga lapse kaest olen ma mitmeid khmeeri keelseid valjendeid selgeks oppinud ning nyyd suhtlen juba nagu kala vees kohalike hulgas.
Siim, 5 rolexit olemas, kas lasen edasi?
Tsau ja kalli koigile seal kylmas eestis, yldse ei kadesta teid.