Mu reisikaaslased

Meid on 4, puhtalt logistilistel kaalutlustel. Et mahuks taksosse ära või 2 veloriksasse ja et oleks siiski veel suht mobiilne kamp ja et demokraatia ei muutuks koormavaks.

Vasakult paremale siis Juurik, Peetja, Liisu.

Juurik on mahakäiv spordimees- kerge õllepaistetus on kõhule tekkinud, millega ta, müts maha, siiski võitleb. Hõbekõriga kitarrivirtuoos, naised sulavad ja langevad. Kõva reisi- ja matkamees. Aga sellest viimasest hoolimata mõnus vana. Ärkab matkal, kui kanad magama sätivad ja telgist ronib välja hommikumantlis. Pole enam/veel saadaval.

Peetja diagnoos on mäesuusaHULL. Offpiste, kaljud, puud, heliski. Koos oleme hulga viina ära joonud, tema muidugi rohkem. Naised saunas räägivad, et veab unes mööda voodit ümber partneri siksakke, vehib keppidega ja karjub: "Õu mai gaaad, milline puuder!" Temaga ma läheks küll luurele. Pole enam/veel saadaval.

Liisu. Vat Liisu on absoluutselt harvaesinev frukt. Teist sellist naist pole sündinud. Parandamatult haige, arstid aidata ei suuda- no ei saa teda talvel lume- ega suvel veelaualt maha. Haigus progresseerub- nüüd põeb lisaks lohesurfi. Ja üksikutel selgematel hetkedel põgeneb reisima, tihti ookeani taha, sanatooriumisse.
Ja laast bat not liist- naturaalne ilu. Igati kobe tükk. Saadavusest hetkel andmed puuduvad, uurime.

Ning ma pean neid nüüd kuu aega taluma ja taltsutama!