Kambodza 2007

Selle leiate siit
Seal ka igasugust muud staffi, kui huvitab, kola aga.

Valdek
Nii, tagasi kodus. Võib olla vajaks lähimöödanik veidi seedimist, et koik paika loksuks. Kuid eelistan kaelast ära saada ja teema sulgeda.

Kambodza on ...
Kindlasti koht, kuhu minna. Ka siis, kui Kagu Aasias mujal käidud. Kuid uuesti sinna ma ei laheks. Birmasse aga küll. Eks riik suht pisike ka.

Loodus.
Mäed, looduspargid, dzungel üldse- viimase peal. Loodushuvilisele kindlasti. Kuid vajaks süvenemiseks rohkem aega kui meil oli. Piirist piirini 25.10 - 18.11, ehk sis 25 paeva puhtalt Cambodiale.
Kuigi suur osa lauskmaast on lagedaks raiutud (easy money ja rahva väga suur iive nõuab põllumaad), näeb tõelist junglit ja saab junglielamusi mägirajoonides veel küll ja küll.

Kultuur.
Igal poolt võib näha, et riik taastub või vähemalt püüab välja rabeleda hiljutisest genotsiidist iseenda rahva ja kogu selle rahva tuhandete aastatega kogutud loovuse, kultuuri ja ajaloo vastu.
Kuigi meeletu turistilõks, on Angkor Wat tõeline MAAILMAIME. Veel 1 kujuteldamatu asi, mida on suutnud inimene üles ehitada. Absoluutne Must See objekt.
Cambodia köök pole just parim, mida SE Aasias leiab.

Budism.
Ka usk ja selle kandjad ning templid ja kloostrid peaaegu hävitati punakhmeeride poolt. Õnneks mitte koik. Ei näinud sellist harrast pühendumust budismile, kui Tais ja Birmas, kuid küll nad sinna jouavad. Loodan.

Inimesed.
Head ja veel paremad. Ei olnud ühtegi intsidenti, kuigi kolasime pimedal ajal ka getodes ja turutagustes. Kuigi mitte Phnom Penhis, ainult väiksemates linnades, külades.
Ole ise sõbralik, naerata ja sinuga ollakse samasugune. Nagu öeldakse Tais- "ära kaota oma nägu".
See paljukannatanud suure ajalooga rahvas on heasüdamlik, kannatlik ja lõbus.

Arvestage turistihindadega, ärge suhtuge sellesse kui püüdesse teid petta. See on neile tavaline äri, püüe võimalusel rohkem teenida, peret paremini elatada. Kui oskate kaubelda, mitte kurjustades, võite poole kuni kolmandiku alla saada. Mitte igal pool siiski.

Kindlasti käige kaugete rajoonide dzunglikülades. Seal näete kamboodiapiipeli elu sellisena, nagu ta oli sajandeid tagasi, vaid mõningate mööndustega kaasajale.
Tõenäoliselt aga ei leia te sellistest küladest, kus valgeid harva nähakse, ühtegi engleese valdajat, nii et tasub mõnele asjalikule kohalikule mototaxistile mõni $ päevarahaks anda ja saab peale nägemise ka suhelda ja teada, how the staff works.

Rentige väiksed 100- 125 kuubikulised rollerid ja andke tuld- seiklema ja avastama küla- ning jungliteede äärseid saladusi. Üksildastes külades otsige koigepealt üles külavanem, tekitage usaldus või tänulikkus ja uksed avanevad. Ööbimine bambus- ja lehehurtsikutes tasub äraproovimist.
Kui lähete vihma- või poolmärjal perioodil, peate aga oskama suht hästi ratast valitseda, sest kuival ajal punase tolmuga kaetud kõvad, auklikud ja kehvad teed muutuvad vihma saades ülilibeda punase savi ja muda mülgasteks. Pehmelt öeldes.

Ja ausõna, vabalt saab hakkama, kui seljas on vaid 30L seljakott. Kui muidugi vähenõudlik olla. Nagu kambodiapiipel'gi. Kohandudes.

Juurik siin:
Mina vähenõudlikuna ja kohandudes sain hakkama 80L seljakotiga - appanhää ("no problem" Camb.)
Aga Juurik, kirjutan alloleva kokkuvõtte eelkõige sulle. Selleks, et kui sa järgmine kord kõhkled, kas ikka minna reisile (selle asemel, et hakata koguma tänavalt leitud auto ilurehve ja neid garaaži seina külge naelutama) ja kui pikaks ajaks , siis saad selle kirja siit ette võtta.

Kambodžasse reisimise 10 põhjust peaks sobima lugemiseks ka kõikidele teistele, kes on esitanud endale küsimuse, et "kas minna või mitte minna?"

Kambodžasse (või ilmselt ükskõik millisesse sarnasesse riiki) tasub kindlasti minna, kui:
- soovid teada saada, mis tunne on elada 1 kuu kiirustamata
- soovid oma silmaga näha vähemalt ühte 1,3 miljardist inimesest maailmas, kes saab hakkama vähem kui 1 dollariga päevas
- soovid omal nahal tunda, kui palju nõuab pingutust ja kalkuleerimist, et ise hakkama saada 36 dollariga päevas
- soovid vahelduseks proovida, mis halba võib juhtuda, kui sinu asemel otsustab Buddha
- soovid üllatuda selles, kui hästitoimiv võib olla vähereguleeritud liiklus
- soovid teha 7-tunniseid bussireise ja vaadata, mis mõtted pähe tulevad
- soovid järgmise aasta sünnipäevale kutsuda paar uut inimest
- soovid kogeda, et mitte midagi tehes võib kogeda rohkem kui midagi tehes
- soovid vaadata oma igapäevaseid tegevusi eemalt ja suure tõenäosusega teada saada, et enamik sinu suurtest muredest on pseudoprobleemid
- soovid mõelda koduste olude peale ja siiralt imestada selle üle, mis põhjusel hakkas sulle üha enam meeldima kaustadest koopiate tegemine, miks pagana pärast hakkasid sa taksoga sõites taksojuhte õpetama, et kuidas otsemini sõita, ning miks kippusid sa rääkima kõrtsis oma sõpradele või tänaval peenraha norivatele prükkaritele oma tööst.

Kokkuvõtteks (kohandades hiina vanasõna): parim aeg reisile minekuks oli 5-10 aastat tagasi. Teiseks parim aeg maailmas on täna. Go!

Lisan siia alla pildi Kambod...ptui...Soome suveriietusest.

Juurik siin:
Viimase ohtu Sihanoukvilles veetsime rannalokaalis Coco koos eestlastega. Tore ohtu oli.
Nagu ikka, venis ohtu pikemaks kui plaanitud. Seekord oli pohjuseks see, et kui votsime arve ja igayks pani enda osa, jai raha tohutult yle. Seega pidime andma korraliku tipi ja votma koik veel yhe ringi.

Koha pidajad oli nii roomsad hea tipi yle, et toid lauda tasuta friikartulid. Kuna Valdek ja Liisu trimpasid kogu ohtu Mekong bucketeid (plastamber, kuhu pannakse siise Mekong viskid ja kohalikku Red Bulli ja jaad, va eestlastele, kes ytlesid, et neile meeldib Mekong rohkem kui jaa), meenus neile, et Kambodzas pidi olema vaga ebaviisakas midagi jargi jatta. Kuna ka tasuta friikate soomine midagi korvale joomata on ebaviisakas, tuli veel yhed oomutsid votta.Mina ei saa nendest oma reisikaaslastest alati tapselt aru, sest aratus pandi hommikul 6.30ks, et turule shoppama jouda. Onneks ei olnud turulkaik asjatu, koik tulid tagasi tuliuute iPodi kohalike koopiatega.

Aga Rene, Peter ja Matu - tnx teile voorustamise eeest ja soovime koik teile edu Sihanoukvilles. Me koik kadestame teie julgust selline suur muutus oma elus ette votta. Take care!

Liisu blogib:
Tana on siis katte joudnud see paev, kus enam edasi minna ei saa/joua ja tuleb suund votta Bangkoki poole. Enne bussi peale hyppamist suutsime Valdekuga tuk-tuki mehele augu pahe raakida, et meid turult labi viskaks ning andsime omapoolse ylla panuse piraatkaubanduse levikule.
Bussireisi kohta piirilinna Krong Koh Kongi olime eelnevalt kuulnud, et teele jaavat 4 jogede yletust praamiga, mis ehk voib natuke aega votta. Mis need praamisoidud siis ikka ara ei ole. Paeva kokkuvotteks selgus, et sillaehitus tootab taistuuridel - esimene ja viimane sild olid juuuba peaaegu valmiski, aga sellest hoolimata sunniti meid kotid seljas neid jala yletama. Kahel keskmisel joel polnud veel silla haisugi ja pidime kottidega praamile ronima, mis siis Kambodias kujutab endast kahest-kolmest kokkuklopsitud kalapaadist parve.
Tegusa bussivahetuse kaigus onnestus mul paari kohaliku kaasreisijaga jutule saada - oigemini onnestus neil taiesti tervet huvi tunda minu saarejooksu ja rahakoti sisu vastu. Aga tegemist oli taitsa muhedate vanadega, kes olid parasjagu oma vaikeste Nokia kohvritega tegemas puhkusereisi mooda riiki. Paeva taksiks kujunes siis 4 bussi ja 2 parve ning ainult 6 tunniga joudsimegi piirilinna.
Krong Koh Kong yllatas meid taaskord oma kenade aktiivsete myygimeestega "moto, moto". Oomaja leitud, tegime kohe motomeestega diili ja kaks neist loobusidki vaikse raha eest oma rollaatoritest meie kasuks.
Petsil onnestus hotelliomaniku kaest peale poole tunnist sygavat arutelu ning kaartide joonistamist valja peilida kohaliku ranna umbkaudne asukoht. Ranna me leidsime koos paari vaikse palmilehtedest katusega hytikesega. Lahke ning sobralik pererahvas kutsus meid kohe istuma, CD-karbile kirjutatud menyyst ledisme ohtusoogiks krabisi, mis maitsesid kui paris. Kena lopp meie kuuajalisele tripile labi Kambodia.
Siit juba edasi Taisse.

Pets jutul:
Viimasel omikul Koh Kongis tegime pisirumaluse ja uritasime kohalikul turul vaart kaupa hankida. jarjekordses maailmalopulinnas on turg loomulikult sama, mis sealsamases. ajaraisk, kui mitte tahta kohalikke poola stiilis kaltse. hankisime motomehe, kes pidi tunnistama, et ka ule kahe korra madalam hind on vaga hea ja 2 usd eest saab piirile kyll. enne seda nagime veel videotelefonist kohalikud vaterfallid ara. meile, kes on suure ja pyha mekongi joa all ujunud, jai ainult buddhat tanada, et need nired vaatamata jaid. rand oli ikka parim valik.
piirile joudsime kahku. kambodja poolt oli nagu tailastele joudemmiks ehitatud hunnik viietarniseid hotelle. sellega arenev riik ka lopetas oma hiilge. tegelikult jaid kolama viimase sigaretimuuja viimane pakkumine passiluugi korval, et kui me ikka sobrale ka bloki 'smoking kills you immiditly' sigarette ostame siis oleme sobrad igavesti ja hindki voib olla madalam kui muru. ok. las sobrad elavad.

tai oli nagu muu maailm. kohe ilmusid siledad asfaltteed, autod ja majad.
tykk aega ei raakinud keegi midagi. kellele seda euroopat ikka vaja. tundus, et reis labi. aga natukese aja parast tulid ka meil varvid ette. meie cab taksos istus keegi poisstydruk ja tema soo selgitamine ning autost soidult jalakaijate sekka kadunud reisisaatja tegid tuju lobusamaks. ei ole ikka korralikkusest a'gav euroopa.
praam soitis meie ja veel paari valge ning hulga taipiipelsiga Koh Chang saarele. aeglaselt aga kindlalt. hinnad muutusid jarjest o'udsamaks. pisitranspordid ja paar olut tegid rahakotti kraatreid.

saarele joudes otsustasime rollerid laenutada. on ju igati moistlik vo'tta kaks rollerit ning neljakesi koos megapakkidega kuhugi randa kobida. siis hakkas pihta. no kes sai selle peale tulla, et siin on teed nagu ma'gironija unistus. 45 kraadi ulesmage ja sama alla vottis koos kottide virna ja kahe reisijaga rolludest viimast. mitte aga p'aris. valdek lisas omast varrukast uue triki ja kasutas allasoidul ainult esipidurit. seda siis hilisemas arusaamises ja analyysis.
asi ise aga nagi valja selline, et inimesed jaid kohkunult jalgima valdeku ja juuriku tandemi yliuljast laskumist suureneva kiirusega suureneva languse suunas. mina ei voi kommenteerida kuidas see asi loppes muidu kui, et tegelikult olid valdeku varvaste vigastused suhteliselt talutavad ja rollu ulekuumenenud esipiduriketta vihmavarju kuju sai juba paari tunniga joonde.
seniks otsisime Liisuga oobimist ja onneks jatkus kannatust sellest eurohotellindusest labi murda ja jouda randa. bungalosse. jube odavalt, kui 10 usd na'kku ikka on odav peale kambodja hindu (1,5 - 3$ nakku).
need teed ja rollerid kahe inimesega ja'id meie suurimaks elamuseks ka teisel paeval. pole just sage juhus, kus tee peal ripuvad keskimsest hirmunumate nagudega turistid ja elu eest voideldes koos rolleriga makke ules voi ka alla tammuvad.
meil teisel paeval enam vaga suuri raskusi ei olnud. tegelikult ei oska ka oelda, et milleks need meie rollud parast sellist koormamist enam kolbavad. ok. pole meie mure.

saare parim leid on nn kalurite kula saare lounatipus. vee kohal nagu paris. siin tellisime koik endale tai massaazi. selline pisiloogastus pani pea nii palju too''le, et bankokki tormamine ei tundunud sugugi oige mote olevat. otsustasime votta sukeldumisteenuse ja sygavale vee alla minna. mis on uks sukeldumine peale rollerite tehniliste voimete proovilepanekut. ei, tegelikult vastupidi. mille nimel siis uldse pingutada, kui see asi jaab ujuvas kulas ja ideaalsetes tingimustes tegemata.
liisu suutis ka siin kulas oma rahvalembust naidata. kleidi ostmine ehk uhe ostmine ja ühest igaveseks loobumine toi suuremat elevust ühte vastavasse kauplusesse ja ega meilgi igav olnud. valdek kasutas oma tavalist kauplemistrikki ja liisu sai hinnalise hilbu.

No ja siis meie viimane paev paradiisis. scuubi scuubi doo.
Instruktaaz ja muu nagu peab. keegi oli kunagi jatnud mulje, et tais kaib asi lihtsalt ja lastakse nagu ule o'la. no way. meil ei ja'a'nud ku'll kordagi muljet, et meid lihtsalt raha eest su'gavikku visatakse. teisalt ja'lle algajate asi. lasime ennast sisse pakkida ja oppisime meile vajaliku ara. edasi arvatavasti panime turisti. pole hullu. meile piisas.
kaks ohupaaki a'hkisime tyhjaks ja poolteist+ tundi sai vee alla oldud. 12 meetrit ka'ib ky'll ja ja'a'b u'legi. snorgeldamisega selgeks na'htud korallidele sai antud korralik lisamo'o'de. kogu grupi ma'lestused on y'lipositiivsed. suur merekilpkonnaonu, mureen ja eriti rumala na'oga kala ning lugematult kalaparvi ja ussid, kurgid, mereliiliad, korallipuud, mille otsas mustad kalad, nagu o'unad, rippusivad jne.
mingeid karpe voi "padiloomi" loopisime ka'est ka'tte ja asetasime omale kohale tagasi. just tagasi asetamine, mida instruktorid tegid hoole ja armastusega, oli u'ks silmahakkavamaid suhtumisi sellesse keskkonda. ei. ka me ei korjanud omi taskuid ta'is igatsugu sodi kapinurgale. ko'ik sai omale kohale tagasi ja meie poolt puutumata on see fantastiline maailm seal endiselt alles. soovitame soojalt vaatamas ka'ia.
kilpkonnaonu aga valdekut ei soidutanud. uju ise na'is ta solvunult minema kihutades u'tlevat. pealegi ei ole keskmise kilpkonna seljas ratsutamine kuigi tervislik. kilbil terav serv ja onu ise u'likiire stardiga. vo'ib na'ppu lo'igata.

nu'u'd aga la'heme lo'puso'o'gile. viimased hetked internetiputkas, mis nagu meil juba tavaks saanuna, on ainult meie pa'rast veel nii hilja lahti. Soogikoha kelner ka'is juba siin putkas tellimusi vastu votmas, sest kokk laskvat jalga jne.

aga mis seal ikka tellida. krabid ja va'hid. nagu tavaliselt. a'kki veinigi...

Valdek:
Minul pole tana ohtusoogi ja ollest ilma jaamise hirmus mahti oma muljeid kribada, niisiis outshoortsisin selle teistele. Ise jouan ainult piltidega tegeleda- siin teile valik viimase 4-5 p pilte.

See viimane pilt, Juuriku autoportree, on visuaalne kokkuvote meie reisist. Nyyd aga pean minema, muidu jaan nalga ja janusse. Ise ei teagi mis teised kirjutasid. Kodus loen.
Loppsona tuleb arvatavasti juba kodus. Homme Bangkokki ja yleomme kodus.

Seniks - "Kjul mui" - "terviseks" (kambodias) ja "Khapun Khap" - "Tanan teid" (tais) Et tahelepanu eest siis!

Juurik siin:
Yleeile soitsime paadiga (1h) Koh Russei saarele (tuntakse ka Bamboo Island nime all). Saar on 1 km pikk ja kuni 500m lai. Saarel on 2 randa - 1 kuhu tuuakse paeval ca 100 turisti, kuid kellest loviosa laheb parastlounal tagasi. Votsime sellest rannast endale bungalo, 10m merest.

Parast 30 min lesimist veranda toolis tuli taielik sisemine rahu peale - super ilus koht, meri kohiseb, kuskile minema ei pea (st pole kuskile minna) ning pahe tulevad head motted.

Meie 3 ood ja 3 paeva nagid valja sellised:
1. aratus ja ujumaskaik
2. hommikusook
3. snorgeldamine voi vorkkiige voi raamatu lugemine voi segu eelnevast
4. minek ranna teisele poolele (Hiljem selgus, et teisel pool saart on veel suurem ja yksikum rand, ka bungalotega, aga kolida ei viitsinud enam keegi).
5. snorgeldamine voi vorkkiige voi raamatu lugemine voi segu eelnevast
6. ohtusook
7. tuttu

Siia paevakavva tuli ainult 2 erandit.
1 erand: esimene ohtu jai giid Valdek haigeks. Kuna ei olnud kindlust, kas tegu gripi voi malaariaga (sest symptomid on molemal samad), siis pidi Valdek ennast molema vastu ravima. Kuna malaariavastase ravi kogemus puudus, siis lahtusime Lonely Planeti ja Malarone (kaasavoetud malaariatabletid) karbis olevatest juhenditest. Olen nainud korra Valdekut 36h voistlusel, kui ta oli puusavalu, ylekoormuse ja 2 morfiinisysti tulemusel ysna kutu. Tervitasin teda tookord kontrollpunktis kohtudes "Ohhoo, harra Surm ise on rajal" hyydega. Vorreldes praegusega nagi ta tookord siiski ysna varske valja. Temaga vestlus oli sama sujuv kui dialoog eesti filmis - 2 sona minutis. Valdek on aga onneks sitke vana. Kui ma hommikul silmad lahti tegin, olin vunts juba 2 korda ujumas kainud ja kiitis, et tunneb ennast ylihasti. Pets joudis samal ajal tagasi lahedal asuvalt saarelt, kuhu ta otsustas ujuda, kui teised veel tudusid.. Edasi-tagasi oli lainud ainult tund aega.

Teine erand paevakavva oli teine hommik, kui koik otsustasid ujuda samale lahedal asuvale saarele snorgeldama ja austreid pyydma. Kuna seekord jalle minu jargi ei oodatud, vaid lahkuti siis, kui mina aitasin saare vanimatel elanikel parajasti puid riita laguda (vaidetavalt oli see uni), pidin teistele hiljem jargi ujuma. Onneks votavad paadid siin haaletajaid peale ja 1/5 maast ei pidanud ma ujuma. Enne teistega liitumist tegime vaiksele saarele ringi peale ja votsime sealt peale 2 vana, kes votsid endaga paadile kaasa 1 kala, 1 kinni seotud ja veel elava krabi ning 2 automaati. Tapsemalt uurima ei hakanud. Kuna Koh Russei saar kuulub sojavaele ja seal on piirivalvuritel 1 maja ka peal, siis see voib olla seotud sellega.

Old guy'side austrite saak oli muljetavaldav. Ise ei julgenud proovida, aga kaasavoetud laimiga (ma ei hakanud Valdeku kaest uurima, et kuidas voi kus ta oli seda ujudes transportinud) pidi olema super.

Siin voiksin veel pikalt pajatada saare ilust, rannas jalutavatest munkadest, oosel merel olevatest kaluritest, tuulest, mis puhub alati yhe nurgaga kaldaga, ykskoik kus saare osas sa oled, paatidest, mis transpordivad iga paev saarele 100 turisti, ning kus koik saavad alati labimarjaks, sest vihma sajab ka kuival hooajal, kuid sellele vaatamata et paadil on katus, millest mingit kasu pole, ei hakka keegi paatidele panema kyljekatteid, vaikusest, mis saabub ohtul, kui paadid paevaturistid ara viivad, kiirest paikseloojangust, jalutuskaigust ilma lambita labi oise dzungli ohtusoogilt saare teiselt poolelt, oisest kallavast vihmast ja aikesest ning igaohtusest tubade puhastamisest putukatest jne.

Aga et lyhidalt teha, siis piirudme piltidega ning kokkuvotva todemusega, et mitte-midagi tegemine on meil juba ysna kenasti kapas, nii et kohalikuks toojouks peaksime juba paris hasti sobima.

Loppu veel opetlik lyhilugu: pidime olema esialgu saarel 2 ood, aga siis otsustasime jaada veel yheks. Tosi, Valdek vajas tosist motiveerimist. 3. paeval, vahetult enne arasoitu ytles Valdek "krt, jaaks yheks paevaks veel." Pets ei suutnud oma yllatust tagasi hoida ning hyydis teiselt rodult "Valdek, lopuks ometi hakkad inimeseks muutuma." Valdeku vastus oli lyhikene, aga tapne: "Mitte inimeseks, vaid teieks."

Oleme nyyd tana jalle tagasi Sihanoukvilles, kus sadamas ootas meid juba tuttav Tuk-tuki juht. Nyyd lahme kohalike eestlastega randa kohtuma. Hetkel koik.

Lisan siia alla veel yhe Totaalse Muutumise pildi, millest eelmises blogis kirjutasin.

Sauh, Liisu olen
Onneks jagus Phnom Penhis maailmaimesi tapselt yhe paeva jagu, ning hyppasimegi bussile, mis suuna rannikule vottis. Lopuks ometi.
Bussipilet yllatavalt odav, koigest 4 taala eest tasuta aircon ja terve bussitais farange. Soit ise kestis olematu 6 tundi ning arvake ara keda me bussi pealt maha tulles esmaslt kohtasime. Muidugi kohalikke tuk-tuki mehi - my friend, need a tuk-tuk, three dollar, i know a good place... Meie vankumatule soovile majutuda rannas bungalos, leitigi kohe lahendus. Aga nagu selgus, siinse moiste jargi bungalo tahendab palmiokstega kaetud ridaelamut. Aga pole hullu, ilus liivarand on circa 300 m kaugusel, vesi 30 kraadi, mida veel vaja. Ah muidugi, kindlasti laheb yhel valgel farangil rannas lebotades vaja koikvoimalikke kaevorusi, kaelakette, raamatuid, puuvilju ja uudisena ka pedikyyri, manikyyri, depilatsiooni, massaazi ja mida koike veel.

Valdek
Tydrukuid ja pulbreid muidugi ka.

Liisu
Parast esimesi rannaelamusi,

otsustasime bussisoidule vahelduseks koibasi liigutada ning rentisime jalgrattad. Kahjuks olid ainult saadaval laste mudelid, nii et soidu ajal polved vastu korvu tagausid ning tore oli kui makke tousul kaike vahetades, ratta kyljest juppe lendama ei hakanud.
Koigepealt suundusime kohalikke eestlasi otsima, mis ei kujunenudki vaga keeruliseks pahkliks. Ohtu veetsime rannabaaris korvtoolides muljeid vahetades ning edasisi reisiplaane tehes.

Valdek
rannakortsid on kylg kylje korval sadade meetrite ulatuses. suht keeruline on yldisest kakofooniast oma kortsi muusikat püüda ja naabriga karjumata suhelda.

Liisu
Kala tundub siin varskem ja maitsvam ning jooki tellitakse klaasi asemel liitrise plastikambriga (hulgihind). Niipalju siis minu unistatud vihmavarjuga kokteilidest.
Ohtu tippsyndmuseks kujunes kylaskaik khmeeride karaoketanavale. Karaoke tuleb siin igal pool soogi alla ja peale - bussis, taksos, restos jne. Ja rahvas laulab kogu aeg, lausa jartsud, et laulda saaks. Karaoke tanav oli pohimotteliselt terve rivi suuri merekonteinereid, mis seest krepp-paberi ja laikivate narmastega ara ehitud. Sees 4-6 plastmasslauda ning tagaseinas telekas. Aru kyll midagi ei saa nende lauludest, aga laulavad koik hasti ning pildi jargi vaadelduna on tegemist ainult armuhyyete ja lembelyyrikaga.
Vahemalt olu oli kylm ning seni kuni sooki ei telli on koik cool. Parast vaikest karaoket suundusime tagasi randa diskoteeki. Kui ma nyyd oieti maletan, siis olin mina ilmselt ainuke valet verd naisterahvas, kui terve rand ning baar oli pilgeni tais valgeid meesterahvaid ning naerukihistavaid khmeeri tydrukuid. Saime eesti poistelt ka vaikse ylevaate siinsest elust-olust, kuidas toad korda saada, kuidas peetakse kolme valget sponsorit kolmel erineval mandril jne. Eks siis homme selgub, kes meist siia sponsoriks maha jaab, ning kes edasi reisib.

Valdek
Tapsustan, seda tubade koristamise ja sponsori varki.
Vaat, kui mees hommikul tydrukule kokkulepitud hinna maksab, siis lahkub see rahulolevalt. Kui jatab maksmata, siis kyysi nakku ei saa ja tai poksi gurusid kaela ei saadeta. Tydruk lihtsalt hakkab oma uut kodu koristama. Kui kodu korras, aga mees leiab siiski, et ei, polnud ikka oige valik, siis maksab. ja tydruk lahkub rahulolevalt. Koik on onnelikud.
Sponsorlusega on nii, et kui moni, ytleme, et hakkajam ja nupuga tydruk, oskab endale 3 sponsorit soetada nii, et koik kolm temaga rahulolemise margiks ja niioelda vara sailitamise eesmargil igakuiselt piigale sadu dollareid yle kannavad, sii on tydrukul vaid 1 mure. Oluline on, kuidas ajastada sponsorite puhkusereisid siia nii, et need ei kattuks. Ja koik jalle onnelikud. Tydruk soidab Lexusega.
Phnom Penhis on Toyotside ja tuk-tukkide jarel visuaalselt arvukuselt teine auto Lexuse maastur. Loomulikult peab talle kindlasti ka suur-suur Lexuse kiri kylgedel olema. Poobel ju ei tea, mida tahendab pisike L taht iluvorel
Sihanoukville ise on kirev ning vilgas vaike linnake, mis on piki rannikut valja venitatud. Siin leidub nii 5 tarni hotelle ja lukskuurorte yle tonni taalaste sviitidega kui ka palmioksakatusonniga tyhje liivarandu.

Juurik siin.
Tere yle hulga aja. Mitte, et varem poleks midagi oelda olnud, aga teised on olnud lihtsalt kiiremad.

Eile oli tore ohtu kohalike eestlastega (vt http://sekretar.ee/189202art). Pole korraga nii paljude eestlastega harjunud suhtlema, sellest oli hommikul kerge peavalu. Hommikusoogil ei onnestunud enda eestlastega kohtuda, koik olid ilmselt kell 6 juba shoppama lainud. Kui kell 12 joudis koige norgem shoppaja Liisu tagasi, suundusime jalgratastega 5km kaugusel olevasse rahulikku randa (st kus on vahe inimesi ja kaubitsejaid.) Liisu sai esimese tunniga ainult yhe uue kaevoru.

[Enne jargmist loiku vaike selgitgus: meie giid Sroh nimetas Valdeku "old guy'ks". "Where is old guy?" ja "What, old guy sleeps already?" olid tema 2 pohilist kysimust Eestimaa ja selle algasukate kohta. Nyyd on see terminile, kyll veidikene teenimatult, laienenud ka Petsile.]

Tana siis rannas pikutades arutasime, et huvitav millal old guy'd randa jouavad. Kell 15 olid mehed tsiklitega kohal nagu niuhti. Tsiklitega selle parast, et esimene ohtu siin lounas votsime velod. Parast esimese ohtu 5 kilomeetrist ringi jalgrattal (Valdek keeras 2/5 pealt tagasi), ikkagi selgus, et valge mees jalgrattaga ei soida, sest koik kaigud ei pidavat tootama oodatud kvaliteeditasemel. Kui kohalik eestlane Rene poleks kaasas olnud, poleks me ilmselt ara tundnud, et meie omad saabusid. Nimelt olid old guy'd tanu pohjalikule shoppamisele labi teinud totaalse muutumise. Pilt nagi valja nagu 2 noort Tom Cruiset Top Guni filmis. 2 paevitunud vana ronisid maha varskeltostetud Harley Davidsonid'elt (liialdus, tglt rendimopeedid), molemal ees popid uued RayBanid (tosi), uued pyksid (tosi), uued trendi-platud (tosi), varrukateta sargid, lisaks Valdekul moekas kaevoru ja kaelaehe (eelmise shoppamise tulemus). Kui Valdekult kysisin, et old guy, kus tatokas on, vastas ta stoilise rahuga, et "jouab." (Maila, ara siis ara ehmata Tln lennujaamas). Igatahes pidavat varsti jalle ATMile (sularahaautomaat ing.k) kylla minema.

Aga rand ise oli ilus ja ysna inimtyhi. Bamboo saarelt naastes (laheme sinna homme 3 paevaks) plaanime minna sinna randa monda pambushurtsikusse oobima. Kui rannas kaies votta kergelt syya, juua paar fruit shaket, tellida manikyyr ja pedikyyr,

natukene lobiseda, veidikene lugeda ja 5-6 kohalikku kauplejat eemale peletada ongi paev ohtus.

Siin kohal mainin veel ara, et kaubitsejate myygitehnika ei ole alait vaga hea, aga nad on alati kadetakstegevalt jarjekindlad. Igale kysimusele ja vastuargumendile on kiire vastus olemas - kui ytled, et "tommorrow" on vastus "tomorrow never comes" ning paremad esitavad selle Ronan Keatingu rea lauldes. Ka ostmise pooltargumendid on hasti labi moeldud ja mitu korda harjutatud - today is very bad business, no people, you have to buy, no money no honey, jne. Moned julgevad teha ka nalja "i very poor, need money to school. My mother-father also very poor, not go to school, only university". Kui yritad juttu korvale viia, siis see vaga hasti ei onnestu - kysimusele "Where are you from" tuleb vastus, et "from my mother."

Rattaga linna tagasi joudes pidi minema veel korra ujuma ja jaime tugeva vihma katte.

Vaga age kogemus. Nahtavus 25 m, kohalikud tulevad ujuma rohkem kui paiksega, loksuvad kaluripaadid jne. Temperatuur langes 24kraadi peale ja veest valja ei tahtnud kuidagi tulla. Kaldale tulles oli randa tulev punasest kruusast tee hakanud merre voolama, moodustades korraliku vooluga oja ja merre suure olilaiku meenutava pruuni kujutise. Turistid olid peitu pugenud rannakohvikusse ja itsitasid, kui ennast katuse raastast tekkinud korraliku kraani all ennast pesime. Yks kohalik paljas vaikepoiss laevatas rahulikult mooda uut oja kookospahkleid merre. Kui need otsa said, yritas sama teha maasoleva baarireklaamiga (teate kyll, need kolmnurgad, mis tavaliselt resto ette tostetakse), aga kahjuks jai seekord suurema (ehk siis reklaami) joud peale.
Kahju, et kaamerat kaasas polnud.

Valdek
Ma teise old gaiga laksime veel mooda tyhja randa allavoolu jargmist elukohta luurama. nagu oo ja paev linnaplaaziga.
Tagasiteel saime pauguga vihma kaela.

Ootasime palmi all kuiva hooaja ara. Punased ja kovad teed olid aga muutunud punasteks ja libedateks 5 cm paksuse vedela pudruga kaetud teedeks. Lahe suusatamine oli.

Juurik jalle
Pets ja Valdek ilmutavad ka esimesi koduigatsuse marke. Nende tungival noudmisel toimus tanane ohtusook kohaliku saklase restoranis Bavaria, toiduks hapukapsas, bratvurst ja praekaertul sibulatega. Pidi olema eksootika. Minu kohu jaoks kyll vahemalt - esimest korda reisil hakkas koht valutama (Valdek: ja aromaatseid sysivesikuid eraldama) ning Valdek ka siin hetkel istub mu korval ja puuksutab.
Pidi olema paeva tippsyndmus (toit tahendab).

pets jalle kirjutab.
phnom penhis nagu naksti.
oobisime backpackerite paradiisis jarve aares.

Selle pildi juures valdek pakkus vaiksemale paadimehele, et maksab juurikust kolm korda rohkem, kui ta paadi ymber keeraks. Aga poisist ikka asja ei saanud. Voib olla ka selleparast, et jarve vee kohta on oeldud, et ykskoik kui palju sa ka olli ara ei joo, ikka ei teki tahtmist ujuma minna. Kohalikud seal igastahes ei uju, kuigi neid ei nai ka suva mudalomp heidutavat.
vaga omaparane laager. euroopas oleks selle nimi narkopesa. aga siin olles voib pigem margata teatud vabadust teha midagi ja ka teatud arusaama, et ega see asi nii lihtne ka ei ole ja nokastunuid ei nae.
linna nagemisel otsustasime mitte minna rallima et linnukesi kirja saada.
vaatasime ara linna alguse koha kus tadike penh aitas mekongi kaldalt mungad varju alla ja uhtlasi mae (phnom) otsa. Siis Wat Phnom.
vat nagu ikka. toesti kunka otsas. uritasime leida ka nahkhiiri mida pidi olema moni tuhat puu otsas rippumas. Polnd halligi, igaljuhul keegi kohalik ei teadnud, kus nad kasvavad.
edasi laksime royal palace mis nagu nimigi utleb on kuninga kodu, troonimissaal ja muud vajalikud majad.

ka hobepagood kus olid jarjekordses kullast ja vaariskividest budhad ja 5000 kilost hobeplaati porandal. raamatus raagiti 9 tuhandest vaariskivist. buda enda all oli kirjas, et 2 tuhat natukesega.
igatahes paris korralikult ehitud.
seal nagime ka kuidas naeb valja budistide tseremooniates kasutava muusika, nn jaatiseauto muusika tegemine.

neli viis meest klobistasid erinevate riistade kallal.
samas toimus ka suur kuninga kohtumine rahvaga. raagiti midagi iseseisvuspaevast.

meiel on igatahes jaanud mulje et kambodia piipl paneb igal voimalusel pidu. nagu eelmine nii ka see kord lastakse rakette. Joepromenaadi tanav oli ohtul taevasse vahtivaist inimestest pohjalikult ummistunud, liiklus sunnitult seismas.
Tuleva Veefestivali raames peetakse ka tratitsioonilisi pikkade paatide, lausa vaaaaga piikade paatide voistlusi. Praegu kaisid joel treeningud.

tuol sleng'i genotsiidimuuseum on vaike malestusmark kommunismi kuritegudest sellel maal.
terve koolimaja haiglase maailmavaate tulemusel muudetud vanglaks ja piinamiskambriteks.

eksponeeritakse seda kui uhte peamist kambodia pealinna vaatamisvaarsust. uhte pidi masendav. kogu see koht ja kommunism ning ka kambodias karistamata kommunistidest koriloikajad.

teist pidi on ka eestil samalaadne kogemus ja ka muuseum. samas meil seda nii ei turustata. ja ehk ei peagi. igatahes tuleb ka tallinnas okupatsioonimuusemist veelkorra labi kaia.

Nyyd Valdek
Juurik vottis "the morning off". Las magab, kodus vist Roosa ei lase. Igal juhul palus mind teda kinni siduda, kui jalle ollesse uppuma akkab. Eile oli tubli, paev labi ainult aisstii.

Parast piinakambreid, voib olla nostalgiast, siirdusime Vene marketile.

See kunagi sellise nime saanud, kui veel Moskvaga head suhted olid ja vennasrahva siinsed esindajad teksaturule kaivet tegid.
Kui arvad, et leiad miskit, mida siit ei leia, siis oled eksamil labi kukkunud.
Koikvoimalik lihakraam, ka konnad, kalad, riideid, kogu kohaliku ja muu toostuse valik, hiiresitast motoni.
Pean tunnistama, et tegin seda, mida piinlik tunnistada- ostuhullusin. Revideerides cashivarusid viimaseks 10 paevaks, pidin ATM abi kasutama. Phnom Penhis on neid erinevalt viimase LP andmetest juba suht iga panga ja ka linna suurima shopakeskuse juures.

Tyytuid ja samas kaastunnet tekitavaid kerjuseid KMB-s minu arust palju ei ole, vast mones yksikus hotspotis. Nimetatud vene turul kleepisid kolm pisikest poisikest kylge. Ytlesin, et raha ei saa, kuid ostan neile syya, selle peale koige pisem naitas rusikat. Kuid sai teistelt tou kohe ribide vahele.
Sai karmat kenakese portsu parandatud.

Homme, kui parast kohalike Sihanoukville eestlastega kohtumist tervis lubab, oleme jalle eetris.

Pets jalle
praeguseks oma getos tagasi ja valmistume olle ja internetiga homseks bussisoiduks ookeani aarde.

Lopuks ometi, ohkab Liisu. Muidu, kui kesta pruuniks ei saa, arvatakse, et akki kais Bangkokis iluopi turismireisil.

pets sunniti kirjutama:
banlungi viimane paev oli planeeritud relaks. saaks kuidagi kraatrijarveni ja seal viidame lihtsalt aega. ohtuks leidsime mingi neljarattaveolise et mitte jalle bussiga sandiks rappuda .
pealegi votavad nad terve paeva. nii saime aga jarvel losutada. ujusime ule jarve. 29 kraadi vesi ja hammok magamiseks 2 puu vahele. tore puhkus. minule istus liblikas sudame kohale ja jai sinna magama. kolme tunni parast pidin ikka sargi selga panema ja tegelase poosasse sokutama.
neljaveoline oli mitshubishi pajero.

Tervisliku liiklemise Kambodza reeglid jargmised:
Cambodian green cross code:
- Don't stop, look or listen to anything while driving. Buddha will guide you.
- No less than 3 people to a moped. 6 is optimum.
- Mopeds are also to be used as tractors, pickups, removal vans and hay trucks.
- No less than 7 people to a car. 9 is optimum.
- Use two wheel drive vehicles on unpassable Ox cart tracks and for traversing rivers.
- Depending on mud, traffic or laziness, drive on either side of the road.
- If unable to turn left or right due to thick traffic coming at you 60ks an hoor. Just lean on the horn and drive into it anyway. Buddha will save you.
- The horn is the most important component of the car, it is to be used at all times and in all situations. Don't worry yourself with the engine, tyres, gearbox or other similar useless things

parast pajerot saviteel ei ole kellegi elu enam endine. 160 km. neli pool tundi.
juri mainis vahepeal, et ei kuule midagi kuna polved on vastu korvu. 8 inimest jeebis ei ole ju tegelikult palju.

mugavused ei maksa midagi kui neid valesti kasutada. kahene ylikallis komfortiste on seda ainult kahele. kolmekesi istudes jagunes kogu raskelt jeebi eest makstud raha kolmeks kasitugedel rippuvaks tagumikuks.
ohtune olu aitas valja puhata.
hotelli leidsime vaikse jalutamisega pimeduses. valdek suutid mingitest majadest sobiva valja voluda. 6 usd per karsapaar. ja lili nimeks. tanaseks ei saa meist keegi oelda, et me ei ole lilis oo veetnud. ka liisu peab seda endale tunnistama.
riverside hotellis kuhu me algselt palaneerisime minna tegime ohtusoogi, mis venis varasesse hommikusse. vaga hea muusika ja lahe omanik. onneks ei olnud neil tube sest 5 cm-sed tarakanid tahtsid kulmikuga jooksu panna. seda sellel magamise poolel. resto oli tegelikult hea.
joime ara kogu listi kokteile.
- lao lao lao on puskar laimiga
- khmer khmer ullatuslikult ka puskar laimiga
- spirit of mekong ... jep sama. puskar laimiga.
- siis veel viin mahlaga ja moned variatsioonid puskarist ja laimist. aus olla ei oska utelda, et kas neil on fantaasia puudus, voi oligi selline nali.

hommikustasime juba meile tuttavas kohas mr t juures. prantslaste parandina voib hommikust baquetti ehk saia nimetada kambodia eriparaks. seda saab ja tuleb nouda. natuke juustu ja moosi ning void ja hommikusook on igati korralik.

pidime paevaprogrammina minema turbopaadiga laose piirile. 60 dollarit koos delfiinidega. kui ka vatterfall (mekongi kosk muuseas) siis veel 30 lisaks. paat jattis sellise vineerkasti mulje, et esialgu tundus asi suht kummaline.5-60 kilomeetrit vastuvoolu ei ole kuigi meeldiv kui arvestada, et paadid kiiresti soites liiguvad ca 30-ga miinus mekongi vaga kiire vool. seega .... kurat seda teab. lubavad paeva jooksul ara naidata. otsustame et kui meile meeldib siis maksame 90m kui ei siis 80.
huppame sellesse koorikusse ja mootori haaled lubavad midagi erilist. kova sona. kuigi juba enne tundus mootor kooriku kohta liiga suur olevat siis aga kui paadijuht tuuleklaasiga kiivri pahe pani sai asi selgeks.sisuliselt me lendasime mootori moirates mekongi kohal kiirusega 60 km per tund. mis delfiinid. parast turboraketti ei olnud motlemine enam kuigi roheline ja delfiinide vaatlejatest lendasime mooda nagu kamp enesetapjaid. veekeerised mis me labisime ning vastu lendavad poosad olid muljet avaldavad. keegi hakkas meenutama, et arvatavasti see ongi see hulgaliselt ohvreid noudev reegliteta paatkihutamine mekongi joel. ilmselt oli. ja asi oli seda vaart. laose piir oli mingi vilksatus kuskil. eriti pikalt asjal ei peatunud kuna ei ole just suurt vahet kus on laos ja kus kambodia kui kaldad on kergelt oeldes usna sarnased.

seega keskendusime kosele. See hakkas juba eemalt silma.

turbopaadiga just vaga ligidale ei saanud. tuli kaia pikalt mooda basalditaolisi kaljupaljandeid ja junglivosa. aga asi muutus kogu aega selgemalt tunnetatavaks. esiteks oli see kosk hoomamatult lai. vast moned kilomeetris langevat vett.
koht kus meie tagumikud maha panime ja koske vaatasime sundis seda tegema mitmeid tunde. eriti ujuma ei kippunud.
asi oli igati yle igasuguse ujumisvoime. siiski leidsime yhe koha kus kaljunuki taga ujumas kaia. vesi nagu ikka 29 kraadi ja vaatamata miljardi hiinlase pingutustele maitse (Tuleb Mekong ju Tiibetist ja ka labi hiina) jargi ikka suht puhas. kuigi varv paris allikaline ei olnud (selline piima ja kohvi pooleks, kui viisakalt vorrelda).
kosk ise oli uks voimsamaid elamusi reisil.

tatsasime tagasi. kui paadini joudsime utlesime giidile et igavesti very nice river. kui nuud kahku askeldama hakata ehk jouame ka VATTERFALLI vaatama. Sroh'l kukkus banaan suust. meile hakkas tunduma et ta vist ikka vaga hasti meie naljadest aru ei saa. lohutuseks Yritas ta meile veel korra delfiine naidata. keeldusime kategooriliselt- sa kas oled roheline voi soidad turbopaadiga. meie antud situatsioonis lendasime mekongi kohal sung trengi tagasi.
joelt vaadates kena linn. ohtul soime ja ja proovisime veel korra koiki listi kokteile.
ega puskar mahlaga nii vaga halb olegi.
uhest naksti magama seitsmest phnom penhi.

valdek lisab
Hommikul arkasin, yllatus yllatus. Juurik, kes tuli mingil x ajal oosel Riversaidi katuseterassilt Stung Trengi lahkumispeolt, oli boyfriendi kaasa toonud. Magas kyll teine millegiparast porandal, mitte sobra kaisus!?
Boyfriend osutus meie Banlungi sobraks Srohks, kes oli hiliste pidulistega yhinenud ja vastu hommikut kurtnud, et oomaja njeetu.
Kella 7 buss viis meid nyyd juba pealinna Phnom Penhi. Bussi airkonn huugas taistuuridel, meie norkadele tervistele haigus kindlustatud. Nii siin kui mujal Aasias on kombeks, et kui sul ikka ohukont on, siis mida kylmemaks toa, bussi, kaupluse lased, seda rikkam valja paistad.
Juuriku suure seljakoti peale viskasid bussiboid 2 elavat, kuid jalgupidi kokkuseotud parti. Raudselt said nad selle 500 km jooksul pysistressi, pagasnikut avades oli isegi igav- kohulahtisust polnud nad siiski saanud.
8 h ja naksti kohal, 489km. Erinevalt LP 2005 vaitest, on PP ja Strung Tengi vaheline tee verivarske ja euronouetele (peaaegu, liiklus valja arvata) vastav. Siis kiire. Aga ylaltoodud LE reeglid kehtivad ka sellel.

Tanased pildid on Juuriku kaamerast, kuna minu kaart keeldus avanemast.
oomaja saime pakkpakkerite getos, see on nagu Bangkoki Khao San Roadi pisike koopia. Koike saab- ulualust, syya, veebi, shopata, juua, narkotsi ja tydrukuid ka. Suht kirev seltskond, igasugu karvaseid ja sulelisi.

Valdek jalle
Joudsime 4 tunniga jeebiga (Pajero) Stung Trengi, 165 km. Juurik arvas, et parem tyhin paak, kui ona katusel.
Pidi olema koige mugavam transpordivahend, aga oli nagu tavaline, sest autosse pandi meile lisaks veel 3 Kambodzalast.
1 neist oli meie giid Sroh (E-mail [email protected];mobiil kohalik 092-22-7262) Ban Lungis, kellele jatsime 3 paeva eest 11$ tippi, mispeale ta teatas, et selle eest tuleb ta meiega veel 1 paevaks kaasa. Hea ja asjalik, vend, hea engleese ja teema tundmine. Soovitame soojalt, kel vaja Banlungis kohalike olude tundjat, tolki ja asjaajajat).
Aga selle loo eesmark oli teada anda, et panime eelmisse Ban Lungi postitusse nyyd ka pildid yles. http://valdek3.travellerspoint.com/13

Mis homme toob ei tea, aga kyll Buddha teab.

Valdek siin
Terv, me nyyd jungliretkelt tagasi. Pestud, kustud, kammitud.
Laubal, 3.11 alustasime ennelounat 3 paevast dzunglimatka kylast kylla motodel. Enne kaisime labi turult, et osta tekid, sest Sro, motopoiss, kes suutis meid ara raakida, saamaks giid-tolgi staatust (teda laks toesti vaja, sest KMB kaugemates ja turistivabades piirkondades on engleeset valdavaid suht vahe), arvas, et inimesed kylades on nii vaesed, et ei oma liigseid tekke. Juurik arvas, et talle pole tekki vaja, tal on ainukesena magamiskott kaasas.

Ilm oli monusalt jahe, vast 28 kraadi, pilves. Oo otsa oli vihma sadanud, kuid Sro arvas, et saame poristel, libedatel teedel hakkama- ta pole veel nainud yhtegi kahvanagu, kes nii hasti motosid kiilassavi(kiilasjaal) valitseksid. Poolest paevast hakkas vihma juurde tulema, kui tee on juba pahkluuni vedel muda, ega siis enam libedamaks minna saa.

Liisu pani suht kohe kylje maha. Pepu ja kints said seksikalt poripaevituseliseks. Aitasime kombekalt puhastada.

Metsa vahel votsime yhe noore naise 2 lapsega otsa peale, viisime kodukylla ja et elasid seal, kuhu ka ise plaaanisime ohtaks jouda, saime kaubale, votavad meid oma hurtsikusse ulualla.
Ostsime oma perele kylapoest hulga syya ja lastele hunniku komme kingituseks.

Ja yllatusyllatus, sama kyla kloostris oli ohtul suuuuur pidu ymbruskonna kylade rahvale, ettevalmistused olid pohjalikud, kloostrit ja pyhakoda kyyriti ja kaunistati, meeletud kilovatid helivoimsust installiti yles, juhtmevabad mikrid jne. Parast pidi tants tulema.
Kylarahvas oli kirikuvatid selga ajanud, soogi- ja joogikarud veeretati kohale, lapsi vajus kohale igas kaliibris mustmiljon. Ja meie olime munkade yhendkoori ja palvuse jarel kolmas paeva nael.

Liisul on emalik anne koik lapsed enda ymber meelitada ja meid, mehi, sellega kommionu staatusest vabastada.

Kui parast palvust algas rahvatantsupidu, rabati Liisu kohe kampa. Hakkama sai. Juurik ja Peetja demonstreerisid suureparaselt "vene karu" tantsusamme. Ja mina olen iseendast endiselt arvamusel, et eesti mees on tantsulovi.

Muidugi kaib yhe korraliku kylasimmni juurde ka afterparty, mis moodus rohke "palmikohinaga"(loe riisiviin) ja hommikuse peavaluga.

Juurik muuseas, kylmas oma"magamiskotis" oosel peaaegu kringliks, varises igal juhul hommikul, sooja oli ka koigest mingi 22 kraadi, oo labi ladistas jalle vihma. Siin Ratanakiri magede kandis naib vihmahooaeg veel kestvat. Teed on ikka nii tatised, kui olla saab. Klassikalised kambodza teed, punane vedel savi. Aa, muuseas see, mida Juurik enda magamiskotiks nimetas, oli tglt magamiskoti siselina. Kotikujuline toesti.

Teisel matkapaeval Porutasime Voen Sai'sse. Rentisime 2 paati ja seilasime vist mingi 10-kond km Mekongi mooda ylesvoolu, yhe kohaliku magihoimu toeliselt erilist surnuaeda vaatama.

Avaldas muljet kyll, uued ja vanad hauad, suured ja vaikesed puuslikud (hauamonumendid) keset paksu dzunglit. Voimas ja salaparane.

Siis panime paatidega veel hiina- ja laose kyladesse.

Selge vahe, hiina kylad ON puhtamad ja heakorrastatumad, laose ja kambodza kylades vaatab peaaegu igal pool vastu vaesus, mustus ja praht.

Siin lisaks, et taiesti arusaamatu, kuidas on sellises tolmus ja poris vomalik, et koolilastel on ALATI seljas puhas LUMIVALGED pluusid!?

Ohtupoole soitsime edasi paarkymmend km, uude kylla. Oomaja saime meie giidipoisi, Sro, tuttava endise dzunglijahimehe juures. Pimeduse saabudes, laks kella 6 ajal ohtusook yle jalle sujuvalt yle "palmikohina" peoks. Kohalik riisiviin, "sra", mis on igal pool erineva kanguse ja maitsega, pidi kohalku asjatundja sonul olema niivord vinge kemikaal, et 1 liiter jagub neljale mehele kooma langemiseks. Jaame Petsiga koos siiski eriarvamuse juurde. Aga naib, et soltuvust tekitab kyll, saadanas.

Kolmandal junglematka paeval laksime kohaliku jahimehe juhtimisel jalgsi junglimatkale.

Yle magede ja orgude pidi olema sigalahe ujumiskoht ja koseke keset vihmametsa. Muuseas jungel on siin ikka NIII tihe, ja labimatu, et ilma teejuhita jaab valge inimene sinna loomasoodaks, igavesse looduse ringkaiku.

Rajad mida mooda meid veeti, olid kohati ikka absoluutselt mitte margatavad, pisike valejalgne jahimees aga teadis tapselt, vaid neile teada markide jargi oiges suunas liikuda.

Jungel ON ilus, voimas, salaparane, paks ja tihe alusmets on kohati nii tihe, et sealt on sona otseses mottes tunnel labi raiutud. Voimsad meeletult jamedad ja pikad puud kaitsevad sind korvetava paikese eest peade kohal paksu lehe- ja oksamyyriga. Linnnud, linnud ja veel linnud. Ning muidugi sipelgad, nendega on maapind kaetud, kauaks yhte kohta seisma ei saa jaada, tulevad kohe sind maitsma. Ja kurat, nyyd tean ka, kui valus on termiidi hammustus.
Teejuht naitas lisaks igasugu huvitavaid asju metsast, milliseid lehti syya kolbab, millest korvi punuda, kuidas bambusevarrest lihtsat, kuid vagevat vilet teha. Leidis suure, suure ambliku. Parast fotosessiooni litsus pisike junglikytt ambliku pea laiaks ja viskas lihakeha selja taha korvi. Ju taienduseks pere toidulauale.

Lubatud paradiis keset junglit, ujumiskoht, saabus 3h kiire matka parast. Sigalahe koht, Junglioja on kaljuastangutel moodustanud suht sygavaid ja suuri pesukausse ja joakesi. MONUS.

Vesi kuradi kylm ainult, mingi 22 kraadi vast. Aga labipaistev, erinevalt teistest KMB veekogudest. Aga jogede kehva piimakohvi varv pole meid siiani takistanud ujumas kaia seal, kus teised kahvanaod oudusest kaameks tombavad. Kohalikud kaivad ju, asi see siis ikka pole. Ja loodetavasti aktiveeruvad need pisikud ja soobikud moningase viitega, siis, kui tallinna haiglad juba lahedal.
Muuseas, kohalike elu ja tegemisi juhib mote - Buddha will save you. Sobib.

Tagasi kylas, tsiklitele ja enne ohtut veel yht kauget magihoimu kyla vaatama.

Muljetavaldav,kahju vaid, et nad end pildistada ei lubanud. Kardavad, et hing laheb kehast pildi sisse. Moni sai lausa kurjaks.

Tagasiteel Banlungi sai ka Pets tsikliga kylje maha. Kohati polnud tee veel ara kuivanud. Yritasime jalgi peita ja sitast saia teha, sest katkine lenksukate ja armatuurlaud ennustasid kopsakat valuraha rendifirmale. Ja see oli 4$ ....!!!!!!
Aga rattad olid ka ikka saastad nii kaugele ja rasketel teedel soitmiseks.
Muuseas, tsiklit rentides, kui votate kaasa kohaliku giidi, siis arge noustuge hinnalisaga bensiini eest. oelge, et kytust ostate nii palju kui vaja ja maksate ainult ise.

Tagsi linnas votsime uue guesthausi, sest eelmises, LP poolt enim soovitatud Ratanak'is, polnud Liisu enam nous jagama tuba, peldikut ja voodit vaikese porssa suuruste tarakanidega.Koht ka suht vaba hubasusest, meenutas endisaegset Balti jaama.
Votsime Tribal gesthausi, aarelinnas. nagu oo ja paev. Ilusam nii seeesst kui valjast, hubane, puhas tolmust.
Ja tervelt 1 $ kallim. 6$ tuba, siis 3$ per karss, eelmise 2,5$ asemel. Kallis raisk kyll, aga Liisu soov on meile seaduseks.
Kui Liisu nagi uut elamist, koiki neid featuure, mis teda vaid ootavad ja millest ta juba 5 paeva on ilma olnud, nais meie elukogenud meestesilmadele, et tydruk saavutas ilmse orgasmieelse seisundi.

Parast dushi all kaimist omandas Liisu toelise puhta naise lohna. VOIMAS!

4-nda paeva ohtu Banlungis moodus monusas ja populaarses (ka kohalike seas) restoranis koos meie giidi ja "palmikohinaga". Lopuohtu niioelda. Oo ja hommik olid veidi valulikud.

Tana ohtul arvatavasti soidame siit minema. Kuna kohalikud kinnitavad, et ponevad ja aimult kuival perioodil kasutatavad otseteed nii lounasse, Mondulkirisse ja ka laande Stung Trengi on veel labimatud, ka jeebid upuksid porisse ning kitsas ajalimiit ei luba lootma jaada veoautode haaletamisele, laheme tagasi tuldud Kolgata teed.

Voib olla enne otsa lounarannikule keeramist laheme Stung Trengist veel paadimatkale mooda Mekongi pohjasuunas,
Laose piirini. Jogi pidi sellel loigul sigailus olema.

Pilte pole paergast aega panna, kiire on. Ujuma, KMB ainukesse sinise veega jarve. Hiljem siis.

Elame, naeme. Seniks nagudeni.

Pets siin
esimene november aratas meid hotellis kus kambodia lugupeetud arilased hotelli peavad. korralike uheksakumnendate vaimus hakkas hommik pihta sellega, mis eile poooleli jai. just nagu oleks me nende uhe trullari (rolleri) segi peksnud, kukkunud voi jaadavalt selle lakitud iluduse rikkunud vmt. iseenesest nome situatsioon, kus hotell mangis rollerilenutajaga kokku lisaraha teenimise eesmargil. loomulikult on igal rolleril kriimud. sellel ei olevat enne olnud. nuud aga lugematult. jne Hotelli nimi on Ou Dom Sambath, siina on targem valgel inimesel mitte minna.

asi loppes totaka vastasseisuga, kus neile tundus, et 40 usd on minimaalne nedele tekitatud kahju huvitamiseks. arvasime, et kaks oleks piisav. 15 usd sai kokku lepitud, sest ehk see lakitud elukas sai toesti kriimu.

nii kaua, kui legaliseerunud kandid rolleri probleemiga tegelesid, kaisime hommikust soomas ja turul. mida muud teha uhes pisikeses tolmuses linnakeses. reegel, et kui on valge omanik, siis saab ka korraliku hommikusoogi ja kohvi, peab taiesti paika. turult ostsime vorkkiiged. kambodja people rahvusspordiala alustugi. igatahes tundub normaalne mote olevat, et troopilises palavuses puude vahel koikuda. eks nae millal onnestub kasutada. 4 usd ei ole just palju maksta.

deivid suutis peale eelmise paeva linna deelektrifitseerimist kaotada kogu linnas interneti. kunagi saab ta oma trikkidega maailmakuulsaks.
enne bussi minekut, et soita banlungi, avastasime kambodja rahvusjoogi katalok- purustatud suhkruroo mahl monigate puuviljade ja purustatud jaaga. meie raamatus kirjas kui banana sheik. tundub igatahes uks moistlikemaid jooke olevat sellise kuumusega. buss oli nagu buss ikka. iste 90 kraadi. vahekaigus plastiktoolidega piiplid, koos toredate peatustega ja bussirahva uhisrunnakutega soogimuujate hoovidele vaikeste ja suurte hadadega. seisin isegi seal rivis ja isegi suuremas hadas ei olnud hinges ikka paris kambodja people. kergelt oeldes on nende hygieeni arusaam paris rove. elu hoidis sees uks pisipiipl meie eesistmelt, kes oma ulinaljaka nao hallooga aegaajalt kahe pingi vahele toppis. pilti samas sellest tegelasest ei saanud.
keedetud mune sai ja kui koik putkad labi jooksid, siis ka olut. ei usu, et meiegi bussiliilklusele selline regulaarne peatamine liiga teeks. ah ja... meil on ju aeg raha.

tore oli kuni soitsime meie moistes tee peal. mingi hetkl algas tee made in kambodia. raske kirjeldada olukorda kus buss sisuliselt sildadeni aukudesse porub ja jalgratturid bussist vaevata mooda soidavad ja kaugusesse kaovad. edasi ei teadnud enam keegi, et millal me sinna banlungi siis jouame. kaidi valja erinevaid versioone millest viimane oli, et poole tunni parast kindlat kohal ja soitsime veel paar tundi va"lk valgustamas akendest paistvaid vai-hutikesi. nendes kais tavaparane elu. maja all tehti loket. akust poles uks voi mitte uhtegi halogeenlampi ja nii moneski vaadati telekat. nagu kummitusmajad. peale teleka ei uhtegi valgust kui valk valja arvata.

banlungis porutasime kohe valgete hotelli. mnjah. peale muu toa keskmise valjanagemise on meie tualetis plaatijad maratsenud. pilt on nagu tooonnetusel. aga ok vesi voolab ja tarakanid ei olegi ule 5 cm pikad. buda minus suri hetkega. tapsin neid nii palju kui suutsin. valedad on teised. geko roomustas ja soi lahinguvalja puhtaks. tegelikult ega polegi nii hull, kui arvestada veel lisaks, et oobimine maksab nagu ikka 5 usd kahene tuba sooja vee teleka jne. all suht normaalne valisrestoran. magibeefiga kui mountain beef kuidagi eesti keelde paindub. toodi gaasiahi ja igatsugu taimi ning suur taldriku tais uskumatult head veiseliha. olu oli kulm ja veis laks lauluga. jumala tipp topp jalle. homseks lubati waterfalle ja siniseid jarvi.... eks nae kuidas need porimulkast leitakse. vihma sajab.

Liisu siin
Tana oli esimene hommik Ratanakiri provintsi pealinnas Ban Lungis. Eile ohtul tegid poisid omast meelest head diili ja rentisid omale igayks yhe moto ning mulle kohaliku peika koos motoga, kes taitis ka vaikest giidi ylesannet. Kuna terve oo labi ladistas vihma sadada, siis hommikuks olid koik teed punased savimylkad.

Nii et waterfallide tuur kujunes esialgu vaikseks mudaralliks. Me Sroh'ga (giid siis) saime ikka paris mitu korda kylje ette, savi peal soitmine on sama hea kui kiilasjaa peal. Kokku kogunes siis meie tanase paeva loodusreisi kontosse 3 waterfalli, millest esimene oli koige eraldatum dzunglis ning koige ilusam.

Teine ja kolmas olid juba piisavalt suured, et saime sisse karata ja raske vaevaga kogutud higi maha pesta ning julgemad ka vaikse seljamassaazi joa all.

Loodustuuri paeva kontosse mahtus veel suplus kraaterjarves, mis on ilmselt esimene vahegi labipaistva veega veekogu siin riigis, kus ujumas kaidud.

Erinevalt muudest provintsidest, kus pohiliseks elatusallikaks kohalikele oli riisi kasvatus, tundub siin pohilise sissetuleku toovat rubber business. Suurel hulgal kasvab igal pool kummipuid, millest siis kohalikud piima valja korjavad ning tehase kokkuostu myyvad.

Tehas on kohaliku arika kates, kes juba pikki aastaid on riigilt kummipuude alust maad rentinud ja laseb kohalikel seal kummi kogumisega tegelda. Soltuvalt siis kogutud mahust on keskmiseks paevateenistuseks kohalikel nii ca 5 dollarit paevas (vordluseks siis kohalik giid teenis meie pealt tana 4 dollarit).

Tana sai siis tehtud ka vahe pikem plaan jargmisteks paevadeks. Bussisoitudest selleks korraks aitab, ning edasi plaanime rolleritega natuke Ratanakiri dzungleid mooda vurada. Kohalikke hoime kylastada ning ehk suundume ka vaiksele jalgsiretkele rahvuspargi territooriumile. Tanane giid liitub meiega sellel retkel, et seltskonda pakkuda ning kohalike kylaelanikega suhtlemisel abiks olla. Mina ja Pets olime juba nutikad ja soetasime eelmisest peatuskohast vorkkiiged, millega siis hea dzunglis ood mooda saata. Loodedavasti vahendasime ussihammustuse toenaosust poole vorra, kuna maa omad ei ulata ampsama.

Ban Lung ise on suhteliselt suur ja lahe linnake, kuid siia saamine on kindlasti korralik bussielamus ning tanu sellele ka turiste suhteliselt marginaalselt. Meie giidi sonul madalhooajal 5 turisti paevas ning korghooajal 25 turisti paevas. Linnas ei tundu olevat yhtegi kovakattega teed, ainult savi savi savi. Vihmahooajal saab sellest kindlasti korralik pooldesaarde mylgas ning suveperioodil tolmab kui porguline, ei teagi kumb voiks hullem olla. Hotelli porandaplaatide vahed, seinad, igal igal pool on naha punast tolmu.

Kui hotellivalikul sattusime tarakanide poolt vallutatud Balti Jaama, siis ohtusoogi osas onnestus meil siit leida super resto. Sook oli yks parimaid kohaliku koogi kogemusi siiamaani ning seda koike vaid mingi 25 krooni eest.

Jargmine jarjejutt ilmub mitte varem, kui 3-4 paeva parast siis, sukeldume motodel dzungliteede ragastikku, oobime suva kylades.